Tasuta viisa ja pilet: mida Nepali poliitika ELi tööandjale tähendab

Nepalil on poliitika, mis kohustab välismaist tööandjat maksma töötaja sissesõiduviisa ja lennupileti eest. Selle nimi on Free Visa, Free Ticket, see on raamatus 2015. aastast ja Euroopa hankejuhi esimene instinkt sellest lugedes on eeldada, et see juhib Nepali ja ELi vahelist koridori. See ei juhi. Poliitika katab täpselt seitset sihtriiki, kõik Lahe piirkonnas või Malaisias, ja Euroopa Liit jääb täielikult selle kohaldamisalast välja. Põhjus, miks ELi tööandja peab seda ikkagi mõistma, on kahene. Esiteks on see Nepali seadustes kõige selgem väljendus sellest, kuidas riik mõtleb küsimusele, kes maksab töötaja liigutamise eest, ja see loogika kandub igasse koridori, ka ELi omasse. Teiseks on kõige tavalisem eelarvestamisviga ELi paigutuse puhul eeldada kas seda, et see poliitika teeb piletist kellegi teise mure, või seda, et töötaja katab lihtsalt need jääkkulud, mille poliitika sinnapaika jätab. Mõlemad eeldused maksavad raha valel hetkel. Selles tekstis on kirjas, mis poliitikas tegelikult seisab, mis ELi koridori puhul selle asemel kehtib ja millised kaks rida jäävad eelarvest kõige sagedamini välja.

Mida poliitika tegelikult ütleb ja millist seitset sihtriiki see seob

Töö- ja tööhõiveministeerium, asutus, millest hiljem sai töö-, tööhõive- ja sotsiaalkindlustusministeerium (MoLESS), kuulutas Free Visa, Free Ticketi välja 9. juunil 2015 ja rakendas selle 6. juulil 2015. Mehhanism on lihtne ja selle sõnastus on lühem kui enamik selle kohta kirjutatud kokkuvõtteid. Kaetud sihtriiki suunduva töötaja puhul peab välismaine tööandja kandma sissesõiduviisa ja edasi-tagasi lennupileti kulu ning Nepali värbamisagentuur tohib küsida töötajalt teenustasu, mis ei ületa 10 000 ruupiat, ja ainult siis, kui tööandja selle maksmisest keeldub. See 10 000 ruupia ülempiir asendas 2015. aasta eelsed ülempiirid 70 000 ruupiat Lahe riikide ja 80 000 ruupiat Malaisia puhul, nii et peamine muutus oli umbes seitsmekordne vähendamine selles, mida agentuur tohtis töötajalt seaduslikult küsida.

Need seitse sihtriiki on Bahrein, Kuveit, Omaan, Katar, Saudi Araabia, Araabia Ühendemiraadid ja Malaisia. Need seitse võtavad umbes 95 kuni 97 % Nepali rändetöötajatest, kui India kõrvale jätta, ja just seetõttu loeb poliitika paberil nii, nagu kataks see peaaegu kõiki. See ei kata koridori, mis Euroopa ostjale loeb. Ühtki Euroopa sihtriiki 2015. aasta juhises ei nimetata ja tööjõu ning liikuvuse uuringute keskus CESLAM ütleb otse, et Horvaatiat, Rumeeniat ega ülejäänud ELi ei kirjutatud sinna kunagi sisse.

See on ELi tööandja jaoks kõige tähtsam punkt, mis tuleb omaks võtta. Seadusjärgne kohustus maksta viisa ja pileti eest ei haaku Nepalist ELi paigutusega automaatselt. Väide, millega võite kokku puutuda, et Free Visa, Free Ticket taasaktiveeriti 2024. aastal ja see tõmbab nüüd Horvaatia kohaldamisalasse, ei lange kokku juhise ega MoLESSi dokumentidega. Poliitika jäi kogu aeg seitsme riigi Lahe ja Malaisia instrumendiks ja seda pigem keritakse praegu tagasi kui laiendatakse. Kui keegi väidab vastupidist, küsige juhise kuupäeva ja sihtriikide loetelu, sest mõlemad on avalikud.

Kuidas poliitika kodeerib tööandja maksab põhimõtte

Võtke sihtriikide loetelu ära ja see, mida Free Visa, Free Ticket väljendab, on põhimõte, et töötaja liigutamise kulu kuulub pearaamatu tööandja poolele, mitte töötaja poolele. Sellel põhimõttel on rahvusvahelises värbamises nimi, tööandja maksab põhimõte, ja see on Nepali poliitikast palju vanem. Selle puhtaim sõnastus on Dhaka põhimõtete esimene põhimõte väärika rände kohta, mille Institute for Human Rights and Business (IHRB) avaldas 18. detsembril 2012 ja mis ütleb otse, et rändetöötajatelt ei võeta mingeid tasusid.

Nepal oli sama loogika kõvasse seadusesse juba kirjutanud. Välismaal töötamise seadus 2064 (2007) keelab töötaja makstavad värbamistasud ja ILO üleilmne värbamiskulude uuring hindab Nepali kõige rangemasse otsa, tasud ei ole lubatud. Free Visa, Free Ticket on selle keelu tegevuslik väljendus seitsme kaetud sihtriigi jaoks, nimetades konkreetselt viisa ja pileti ning piirates jääva teenustasu 10 000 ruupiaga. Ajalooline juur ulatub veel kaugemale, 2007. aasta Nepali ja Katari vastastikuse mõistmise memorandumini, mis sätestas, et kogu rändekulu kannab tööandja. Põhimõte on seega Nepalis vana, rakendamine on see, mis on olnud ebaühtlane.

ELi tööandja jaoks on praktiline lugemine järgmine. Tööandja maksab kohustus Nepalist ELi paigutusel ei tulene Free Visa, Free Ticketist, sest EL jääb kohaldamisalast välja. See tuleneb rahvusvahelistest standarditest, mis õiglast värbamist juhivad: ILO õiglase värbamise üldpõhimõtted ja tegevusjuhised, mis võeti vastu 2016. aasta septembris, värbamistasude ja seotud kulude määratlus, mis võeti vastu 2018. aasta novembris, ning IOM-i rahvusvaheline värbamise usaldusväärsuse süsteem IRIS. Werklist kohaldab seda mudelit igas koridoris, mida ta ajab, kaasa arvatud ELis, sõltumata sellest, kas sihtriik istub Nepali seadusjärgse skeemi sees. Värbamistasu pannakse tööandja poolele, kus IRISega kooskõlas standardid seda nõuavad, ja töötaja ei maksa midagi dokumentide, kinnitamise, viisa, reisi, tervisekontrolli ega koolituse eest. Kogu tööriistakomplekti jaoks, mida audititoimik vajab, vaadake eetiline värbamine Nepalist ja nulltasu mudel.

Miks see on CSR-i eelis, mitte kulu üllatus

Ostja, kes loeb ainult poliitika kokkuvõtet, maandub tavaliselt ühte kahest valest kohast. Kas paneb poliitika ELi tööandja arvama, et viisa ja pilet on seadusjärgselt kellegi teise mure, mis on vale, sest EL jääb kohaldamisalast välja, või paneb see tööandja arvama, et töötaja katab selle, mida poliitika ei nimeta, mis on õiglase värbamise mudelis samuti vale. Õige raam istub nende vahel ja see on pigem äriline eelis kui kulušokk.

Eelis on see, et tööandja makstud koridor toodab puhta vastavustoimiku. Kulukategooriad, mida ILO loetleb, tervisekontroll, kindlustus ja rändaja hoolekandefond, oskuste testid, koolitus ja teavitus, varustus, reis ja majutus ning lepingute, isikudokumentide, viisade ja lubade halduskoormus, on täpselt need read, mille kohta sihtriigi CSR-i või audititiim küsib. Kui need kulud on dokumenteeritud tööandja arvel, mitte maetud töötaja võlgadesse, siis toimik läbib kontrolli. Kui need on lükatud töötaja kaela, siis koridor kukub läbi. 2 244 töötaja uuring leidis, et Nepali rändajad maksid keskmiselt umbes 100 000 ruupiat, ligi kümme korda üle seadusliku ülempiiri, ja Nepali enda riikliku statistikaameti tagasirände ning värbamiskulude uuring, mis valmis 2023. aasta novembris ILO toel, leidis keskmised kulud üle 100 000 ruupia, kusjuures vähem kui 2 % töötajatest ei maksnud midagi. Need on numbrid, mida töötaja makstud koridor toodab, ja need on numbrid, mille audiitor ära märgib.

Vastandus ütleb ostjale midagi. Koridor, mille hind on poliitika nominaalse 10 000 ruupia ülempiiri lähedal või algse käivituseesmärgi lähedal, mis oli umbes 75 USD töötaja kogukulu, on koridor, kus tegelikud kulud on kuhugi läinud. Lahe piirkonnas läksid need töötaja kaela, kes maksis praktikas 1 500 kuni 2 200 USD, samal ajal kui Nepali SKP inimese kohta oli 2023. aasta lõpus 1 324 USD. ELi tööandja, kes tahab vastupidist, koridori, kus kulud on nähtavad ja tema enda raamatutes, ostab CSR-i eelist teadlikult. Hind tundub kõrgem, sest see on terve, mitte sellepärast, et koridor oleks kallim.

Veakoht: pilet ja hoolekandefondi tasu jäävad eelarvest välja

Siin kaotab esmakordne ELi ostja raha ja see on konkreetne. Paigutuse eelarve ehitatakse viisa ja brutopalga ümber, kahe suurima ja kõige ilmsema numbri ümber, ning kaht väiksemat rida käsitletakse ümardusveana. Nad ei ole seda. Nad on väravaks olevad read ja nad tulevad välja kõige halvemal hetkel, väljasõidunädalal. Mõlemad on väikesed numbrid, mis peatavad suure numbri.

Esimene on lennupilet. Lahe paigutuse puhul sunnib poliitika tööandjat seda kandma, nii et ostja, kes kopeerib Lahe kulumudeli ELi tehingusse, eeldab sedasama ja jätab pileti ELi eelarvest välja. ELi koridoris ei kanna seda ükski seadus, nii et kui tööandja ei ole sõnaselgelt nõustunud seda kandma, on rida lihtsalt puudu. Katmandust Euroopa sõlmpunkti viiv ühesuunaline lend, mis on marsruuditud ja ajastatud kindla väljalennukuupäeva vastu, ei ole tühine, ja augu avastamine kolm päeva enne väljasõitu sunnib rabelema, mis rühma hilinema paneb.

Teine on välismaal töötamise hoolekandefondi tasu, mis makstakse enne tööloa andmist. See ei ole number, mille üle tööandja saab läbi rääkida või mille ta saab vahele jätta, tööluba ilma selleta ei väljastata. Makset muudeti 31. juulil 2024 ühtselt 1 000 ruupialt astmeliseks, 1 500 ruupiat kuni kolmeaastaste lepingute ja 2 500 ruupiat üle kolmeaastaste lepingute puhul. ELi lepingud kestavad tavaliselt üle kolme aasta ja langevad kõrgemasse astmesse. Selle kõrval istub kohustuslik välismaal töötamise tähtajalise elukindlustuse preemia, umbes 3 500 kuni 5 500 ruupiat sõltuvalt töötaja vanusest, ja sotsiaalkindlustusfondi makse. Ükski neist ei ole eraldi suur. Koos on nad vahe loa vahel, mis väljastatakse graafikus, ja toimiku vahel, mis jääb välismaal töötamise ameti (DOFE) kontoris Maharajgunjis seisma, samal ajal kui makset taga aetakse.

Konkreetne tagajärg on ajastuse läbikukkumine ja see maksab rohkem kui ületus ise. Kui hoolekandefondi tasu ja kindlustuspreemia on eelarvestamata ja maksmata, siis tööluba ei väljastata, töötaja ei läbi Tribhuvani rahvusvahelises lennujaamas väljasõiduvormistust ja nädalaid varem broneeritud väljalennukuupäev on kadunud. Rühma lendude ümberbroneerimine ja DOFE toimiku uuesti järjekorda seadmine maksab päevi, mida projektiplaanis ei olnud. Kaks kõige odavamat rida virnas otsustavad kõige kallima rea, palka teeniva alguskuupäeva. Pange mõlemad eelarvesse nimeliste ridadena, mitte üldise reservi sisse, siis on näha, kui üks on maksmata. Selle kohta, kuidas iga sellist rida arveldatakse ja kus see istub, vaadake ülevaadet Nepali töötajate palkamise kuludest ELis ja lahtikirjutust hoolekandefondist ning kindlustusest.

Kuhu poliitika liigub ja miks see Teie ELi toimikut ei muuda

Seitsme riigi skeemi keritakse praegu tagasi. 3. veebruaril 2026 teatas minister Rajendra Singh Bhandari Free Visa, Free Ticketi kaotamisest kuu aja jooksul, kirjeldades selliseid skeeme kui noorte petmist, kusjuures MoLESS pidi selle asemel pakkuma tervisekontrolli, koolitust ja lubasid otse. 2026. aasta aprilliks oli valitsus vahetunud ja tööminister Dipak Kumar Sah kinnitas 5. aprillil 2026 videopöördumises uuesti 10 000 ruupia teenustasu ülempiiri, kusjuures DOFE oli saatnud järelepärimiskirjad 17. märtsil 2026 ja kaebuseliinid olid avatud Hello Sarkari numbril 1111 ning välismaal töötamise kõnekeskuse numbril 1141. Kaks ministrit on valitsuse vahetuse eri ametikandjad, mitte vastuolu, ja liikumissuund on Lahe koridori töötajakulude käsitluse ümberkujundamine.

ELi tööandja jaoks ei liiguta miski sellest toimikut. Skeem, mida tagasi keritakse, ei katnud ELi kunagi, ja kohustus, mis Nepalist ELi paigutuse puhul tegelikult kehtib, et töötaja ei maksa midagi ja kulud istuvad tööandja poolel, tuleb IRISega kooskõlas mudelist ja ILO standarditest, mitte Nepali Lahe skeemist, mida aasta lõpuks võib olemas mitte olla. Numbrid, mis Teie paigutust seovad, on hoolekandefondi aste, kindlustuspreemia, sotsiaalkindlustusfondi rida ja pilet, mille kohta peaksite eeldama, et see on Teie eelarvestada. Need neli rida kehtivad sõltumata sellest, mida Katmandus poliitikaga järgmisena tehakse.

Kui kavandate Nepalist ELi koridori ja soovite, et viisa, pileti, hoolekandefondi ja kindlustuse read oleks enne kohustuse võtmist tegeliku väljalennukuupäeva vastu paika pandud, saatke kirjeldus Werklisti Katmandu kontorisse lehe võtke ühendust kaudu. Meeskond ajab toimikuid DOFE kontoris Maharajgunjis igal nädalal ja ütleb Teile, millised read on seadusest, millised ärilised ja milline on see, mille ostjad unustavad.